Väljateenitud puhkus. Sel aastal tunnen tõesti, et olen oma puhkuse välja teeninud.

Mis ma siis võtan teele kaasa oma esimesest ülikooliaastast.

Teadmise et tsükliõppes on väga keeruline omandada erialaseid aineid, kuna aega on vähe, siis me saame kõike lühendatult- üldistatult- segmendipõhiselt. Nukraks teeb.
Meie seda aastat saatis mantrana sõnaderida:  piloot, esmakorne, täiesti uus. Ehk et me oleme katsejänesed uue õppekava raames. Mõningast lohutust pakub teadmine, et ehk midagi muutub meie tagasisidedest, aga... nukker ikkagi.


Üleülikoolilised ained on positiivselt seljatatud. Mul oli äärmiselt põnev väga erinevates situatsioonides katsetada juhi, suunaja ja koordineerija aga ka järgija, nõustuja ja äraütleja rolle. Ma sain hindamatu kogemuse projektikirjutamise maailmast- idee ei maksa, sõnade arv aga küll. Mitte kunagi ei tohiks sundida haridusteaduskonna kõiki esimese kursuse tudengeid korraga ruumi M-225 ära mahtuma, sest see lõppes sellega, et paljud üliõpilased loobusid ülivajalikest psühholoogia loengutest.

Mul on südamest kahju, et kasvatusteaduste osakaal õpetaja hariduses on langenud alla kriitilise taseme ja eeldatakse, et õpetajate asi on vaid õpetada. Kurb!

Erialane inglise keel I oli vast minu selle aasta kõige suurem pettumus üldse - milleks? Ainukene alusharidust puudutav osa selles olid esitlused, mida me ise tegime. Pigem oli see kooli poolt pakutav inglise keele kursus veider segu B2 taseme eksamist ja mingitest veidratest tekstidest amishitest ja depressioonis väljamaa koolilastest. Siiski niipalju oli se'st kasu, et see tekitas minus taas soovi inglise keelt süvitsi õppida.
Marika Veissonile, tema ainetes, tehtud tõlketööd aitasid mind erialaliselt inglise keelele palju rohkem lähemale kui terve kursus, mis oleks pidanud selleks mõeldud olema.

Üldkokkuvõte - positiivset oli ses aastas palju rohkem. Tänu üleülikoolilistele ainetele on kooli peal palju tuttavaid nägusid, kes teretavad ja naeratavad - vähemalt kolm õppejõudu on minuga pikemaid kui tere fraase vahetanud ka mitte loenguga seotud teemadel (nn lifti- ja koridorikohtumiste vestlused, kui kokku saavad kaks meeldivat inimest, kes üksteise nägemisest headmeelt tunnevad).

Viimane kord õnnestus mul nädal aega sessil olles nii ära olla, et ma ei unustanud midagi kuhugi maha ja ei kaotanud ära ka. Üdini positiivne teadmine. Ma ei eksi enam südalinnas naljalt ära ja Kristiines suudan ma ka juba suht adekvaatselt liikuda. Seega minu kõige suurem eesmärk - kasvada ise - on ka samm täitmisele lähemal. Ma naudin Tallinnasse sõitmist ja Tallinnas olemist - olen selle linnaga ära harjunud, tundub, et ka tema minuga.

Ülikool on vaatamata mu torisemisele tore koht.
Lõpetasin väga edukalt oma esimese ülikooli aasta. Sain 5*hindeks A ja 5* arvestuse ja siis veel 1* hindeks B ja üks D eksis ka hinnetelehte ära - ehk et parandamise ruumi on, aga jumalad näevad ma olen eluga rahul.