Siis muidugi tuli infotund ise, esialgu selged asjad jõudsid selle jooksul muutuda keeruliseks ja siis selgeks tagasi, hirm sahises naha vahele ja siis välja tagasi - lühidalt oli põnev.
Infotund lõppes ja ma tegin oma esimese suure vea - sellest arenes minu esimese koolipäeva suurim õppetund. Ma tõusin kohalt üles, seda millegagi tähistamata. Kohvi ma sain, aga koha hinnaga. Üld- ja sotsiaalpsühholoogia esimest loengu poolt kuulates istusin ma üleval külma trepi peal (koos teatava hulga saatusekaaslastega) ja ignoreerides "surevaid" kannikaid üritasin aru saada ja konspekteerida. Teise poole alguses kutsus üks armas neiu mu enda kõrvale istuma, kuna tema naaber ei tulnudki vaheajalt tagasi. Neist 10-15 inmesest, kes siis ikka veel ka teise poole püsti või trepil istudes kuulasid, oli mul väga kahju. Esimene kuldreegel sai konspekti kirja "MÄRKUS TULEVIKUKS - JOOKSE RUUMI, HAARA KOHT, VAHEAJAL JÄTA MIDAGI KOHTA MÄRKIMA!
Aine enda kohta jätan arvamuse enda teada. Samas olen endale aru andnud, et lisaks kutsele omandan ma ka ju kõrgharidust ja see on aine, mis selle juurde käib. Seda tuleb võtta tõsiselt.
Jägmine aine. Selleks oli tutt-uus aine nimega "Õppimine kõrgkoolis" Selle aine jooksul peame me õppima kõike seda, mida meil ülikoolis vaja läheb - esseede kirjutamist, loovtöid, grupitöid, akadeemilise kirjutise loomist, lugemispäevikut, orienteerumist mööda TLÜ majadekompleksi, avalikku kaitsmist jne jne.Selle aine õppejõud moodustavad minu jaoks sobiliku tandemi, üks hoiab kaine mõtemisega asja juures ja teine süstib esimesest 5 minutist saati suurtes kogustes optimismi. Selle minu jaoks väga pika ja näljase päeva õhtusse oli seda viimast väga-väga vaja.
Esimese päeva väsitavuse üks põhjus võis olla see, et kuna me õpime üldaineid, siis meid on koos üle saja++ tudengi.
Õhtul sai ühika juures Räägupesas väike kebab söödud ja kui ma arvasin, et madala lennuga lennukid mul öösel magada ei lase, siis see ei olnud probleem - ma magasin kui surnu.
Õhtul sai ühika juures Räägupesas väike kebab söödud ja kui ma arvasin, et madala lennuga lennukid mul öösel magada ei lase, siis see ei olnud probleem - ma magasin kui surnu.
Uus päev, uus infotund. Sedakorda siis ainult meile 40-le. Saime tuttavaks, Suhteliselt tore on see, et järgnevates üldainetes sai juba auditooriumisse astudes omadele lehvitada "hei-hei". Ei-ei, ärge arvake, et ma nüüd hirmus inimvihkaja olen, mulle ausõna meeldivad kõik selle aasta tsükli-rebased, aga ... omad on omad :)
Järgnes taas psühholoogia.
AINULT SURNUD INIMENE EI OLE STRESSIS (allikas mulle teadmata)
Väga palju sõnu ja märkmeid mille taha kirjutatud - otsi! loe! - need ei olnud õppejõu märkused, ikka minu enese.
Päev lõppes kasvatusteaduste aluste loenguga. Mulle sobib nii teema kui lektor. Muidugi keeruliseks teeb selle aine tõsiasi, et kolme pika kursuse teemad on kokku lükatud ühte ainesse, loevad 3 lektorit ja igaüks neist tahab oma arvestuslikke töid ja eksameid teha. Aga aine mulle meeldib. Grupitööks kaaslasi pakuti lausa mitmes grupis :)
Söögi õhtuks ostsin Maximast, aga söögiisu oli suht nullilähedane. Kirjutasin oma essee mustandi ära ja vajusin unne.
Viimane koolipäev sellel sessioonil. Väsimus ja nälg on ühtviisi vaevavad, lisaks on mul kõik asjad kohvriga kaasas, sest peale viimast loengut ootab mind auto ja kodutee.
Esimine loeng - palju huvitavat koostöist seletamist - jagamine gruppidesse 10 kaupa, jagamine gruppidesse 20 kaupa, suured kodutööd oktoobriks, jaanuariks. Teadmine, et jaanuaris on esimene avalik kaitsmine. Siiski mõnus - mulle meeldib see dünaamiline tandem.
Siis oli pisike sutsakas infotundi, et me kõik ennast ainetesse registreeritud saaks ja keegi välja ei kukuks, kuna õpingukava ÕISis esitamata.
Viimane osa päevast kuulus kasvatusteadustele. Kõigepealt Kasvatusteaduste alused ja siis Kasvatusteaduste ajalugu. Viimane osa oli minu jaoks nukker - me oleme kõik tulevased haridustöötajad ja ruum ei suutnud toetada lektorit, kes silmnähtavalt toetust vajas. Mingi osa läks ära, mingi osa tegeles lobisemisega, mingi osa esitas provakatiivseid küsimusi, mul oli piinlik. Kui ma siis julgesin lisamaterjali küsida, kuna ajalugu on alati mind köitnud, siis saatsid minu küsimist pahased vastuväited kaaslaste poolt :(
Lõpuks ometi õhtu ja kojusõit.
Miks ma koguaeg näljane olin - sest meie pausid on lühikesed, maja on võõras ja selleks ajaks, kui ma pika kohvikusaba ära seisan, on ainuke mõistlik teguviis osta järgmine pudel juua ja loota, et järgmine kord on rohkem aega.
Märkused tulevikuks: pane kotti midagi söödavat, õpi maja selgeks, liigu kiiremini.
Minu uus "padjakirjandus".
AINULT SURNUD INIMENE EI OLE STRESSIS (allikas mulle teadmata)
Väga palju sõnu ja märkmeid mille taha kirjutatud - otsi! loe! - need ei olnud õppejõu märkused, ikka minu enese.
Päev lõppes kasvatusteaduste aluste loenguga. Mulle sobib nii teema kui lektor. Muidugi keeruliseks teeb selle aine tõsiasi, et kolme pika kursuse teemad on kokku lükatud ühte ainesse, loevad 3 lektorit ja igaüks neist tahab oma arvestuslikke töid ja eksameid teha. Aga aine mulle meeldib. Grupitööks kaaslasi pakuti lausa mitmes grupis :)
Söögi õhtuks ostsin Maximast, aga söögiisu oli suht nullilähedane. Kirjutasin oma essee mustandi ära ja vajusin unne.
Viimane koolipäev sellel sessioonil. Väsimus ja nälg on ühtviisi vaevavad, lisaks on mul kõik asjad kohvriga kaasas, sest peale viimast loengut ootab mind auto ja kodutee.
Esimine loeng - palju huvitavat koostöist seletamist - jagamine gruppidesse 10 kaupa, jagamine gruppidesse 20 kaupa, suured kodutööd oktoobriks, jaanuariks. Teadmine, et jaanuaris on esimene avalik kaitsmine. Siiski mõnus - mulle meeldib see dünaamiline tandem.
Siis oli pisike sutsakas infotundi, et me kõik ennast ainetesse registreeritud saaks ja keegi välja ei kukuks, kuna õpingukava ÕISis esitamata.
Viimane osa päevast kuulus kasvatusteadustele. Kõigepealt Kasvatusteaduste alused ja siis Kasvatusteaduste ajalugu. Viimane osa oli minu jaoks nukker - me oleme kõik tulevased haridustöötajad ja ruum ei suutnud toetada lektorit, kes silmnähtavalt toetust vajas. Mingi osa läks ära, mingi osa tegeles lobisemisega, mingi osa esitas provakatiivseid küsimusi, mul oli piinlik. Kui ma siis julgesin lisamaterjali küsida, kuna ajalugu on alati mind köitnud, siis saatsid minu küsimist pahased vastuväited kaaslaste poolt :(
Lõpuks ometi õhtu ja kojusõit.
Miks ma koguaeg näljane olin - sest meie pausid on lühikesed, maja on võõras ja selleks ajaks, kui ma pika kohvikusaba ära seisan, on ainuke mõistlik teguviis osta järgmine pudel juua ja loota, et järgmine kord on rohkem aega.
Märkused tulevikuks: pane kotti midagi söödavat, õpi maja selgeks, liigu kiiremini.
Minu uus "padjakirjandus".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar