Eksamid lähenevad koolitööde mahatõmbamiste arv suureneb ja ma tunnen end ebarealistlikult positiivselt :D

• Tagasiside loovtööle:

Tõsiselt tore ja siiras kirjutis, näete paljusid võimalusi oma õpingute edukaks läbimiseks, edu selleks! Raamatukogu füüsiline kaugus pole aga tänapäeval probleem, see sisaldab sedavõrd palju e-teavikuid, et saate rahulikult omale vajaliku ka kodusest arvutist kätte. Kristi Mets kindlasti vajadusel juhendab.

Edusoovidega

Halliki

• Õppekorralduse juhtumi analüüs - arvestatud

• Tagaside nädalakavale

Nädalakava temaatika on väga vajalik lastega käsitleda. On hästi seostatud last ümbritseva keskkonnaga ja aastaaegadega. Tegevused on omavahel seoses ja teema ning tegevused loogiliselt lõimitud. Eesmärgid on kooskõlas õppekavaga ning lähtuvad laste arengust. Eesmärgid on tegevustega kaetud, tegevused lastele eakohased ja huvipakkuvad, hea, et olete kasutanud aktiivset õppimist ja vaatlusi õues.
Nädalakava on arvestatud.

Status: 

Accepted

• Tagasiside Tegevuskavale

1. Kava on esitatud vastavalt etteantud vormile ja korrektne 0,5
2. Tekst on keeleliselt korrektne 0,5
3. Õpetaja tegevus on üksikasjalikult lahti kirjutatud, meetodid arusaadavad 0,5
4. Eesmärgid on sõnastatud lapse arengust lähtuvalt 0,5
5. Kõik eesmärgid on tegevustega kaetud 0 – ei ole keele ja kõne eesmärgiga seonduvat tegevust, kus laps tunneb ära luuletuse ja muinasjutu
6. Tegevus on lõimitud – tegevused on omavahel seotud teemapõhiselt 0,5
7. Rakendatud on peamisi õppe ja kasvatustegevuse põhimõtteid, tegevus on eakohane 0,5
8. Rakendatud on peamisi didaktika printsiipe 0,5
9. Lapsed saavad olla aktiivsed õppijad 0,5
10. Lapsed saavad teha sisulisi valikuid 0,5
11. Rakendatud on mängu, mängulisi elemente 0,5
12. Tasakaalus on õpetajakesksed ja koostöömeetodid 0,5
13. Lapsed saavad õppida väikestes rühmades 0 – tulek skasutada ka rühmatööd
14. Lapsed saavad õppida erinevas avatud keskkonnas 0,5
15. Tegevuses õpivad lapsed midagi uut (terminid, tegevused, oskused) 0,5
16. Õpetaja suunab lapsi seoseid looma varasemate teadmistega 0,5
17. Õpetaja küsib valdavalt küsimusi, mis toetavad laste mõtlemise arengut (miks, kuidas, milleks) 0,5
18. Tegevuses saavad lapsed kasutada erinevaid meeli (nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine, kompimine) 0 – selles tegevuses võiks kõiki meeli kasutada, kuna tegemist on lilledega saaks kindlasti lõhnu nuusutada
19. Õpetaja kontrollib tegevuse lõpus eesmärkide saavutamist 0,5
20. Lapsed saavad õpetajalt oma tegevusele tagasisidet 0,5 – võiks selgemalt avada, et millal ja kuidas annab õpetaja tagasisidet
Kokku: 8,5 punkti

Status: 

Accepted

• Esimene pool eksamist 

Teie test I tulemus on 13.5 punkti.

Status: 

Accepted

• Tagasiside mänguvahendile

Teie mänguvahend on hästi läbi mõeldud, korrektselt vormistatud, lastele huvipakkuv ja arendav ja sisaldab mitmekülgseid ja lõimitud tegevusi. Juhend on korrektselt vormistatud. Sai näitusel positiivse tagasiside.
Mänguvahend on arvestatud.

Status: 

Accepted

Tere, olen Tuju-Tups!

Tups on sündinud vajadusest õpetada lastele emotsioone ja nendega toimetulemist.

Lisaks on Tupsul lisaülesanne ka. Tema riided aitavad meeles pidada põhivärve ja nende segamise tulemusi. Kollane ja sinine säär lähevad üle roheliseks pükste ülaosaks ning kollane ja punane varrukas ühinevad oranžis kampsunikehas.

Siiski on Tupsu peamine eesmärk aidata õppida emotsioone. Valikus on rõõmu, kurbust,  viha, imestust, kadedust jne väljendavad  ilmed. Häbelikkus ja ehmatuski on väljendatav näoilmetega. Mängides saab laps erinevaid ilmeid vastavate emotsioonidega kokku viia.

Koolieelik saab harjutada sõnade kokkulugemist näokettal. Näokettal ei ole kõiki silmi, mis silma-alusel, sest ruumi peab jääma laste oma fantaasiale.

Väiksemaid peab õpetaja või kaaslane aitama, aga temal võib ka niisama vahva olla mängida, sest tavalistel nukkudel on üldjuhul neutraalne ilme. Seega annab Tups võimalusi erinevateks rollimängudeks.

Näide rollimängust: Nukuga mängiv laps keerutab näppu ketta kohal ja keegi lastest hõikab „Stopp“. Keerutaja laseb sõrme alla, loeb tunde kokku ja katsub oma tegelasele vastava näo luua. (Vihasel võib näiteks ka käed puusa panna.) Kui nukk valmis seatud, siis võivad lapsed neutraalse näoga nuku võtta „uurijaks“, kes uurib, miks teisel just selline tuju on ja kas ta saab midagi et teha et sõbra halba tuju hajutada või sõbra seltsis rõõmustada.

 Ideaalis peaks nad ise pikapeale nuku abil rollimänge mängima hakkama.

Tupsu tegemisel on kasutatud võimalikult palju naturaalseid materjale - linast riiet, täiteks villa, juusteks lambalokke, riieteks villast lõnga.

Konkreetne nukk on mõeldud 4- 7 aastaste laste liitrühmale. Noorematele kui kolme aastastele järelvalveta keelatud, sest sisaldab väikeseid eemaldatavaid osi.

Nukk on ajatu mänguasi. Selle konkreetse nuku võlu seisneb selles, et iga vähegi loov õpetaja saab sellise nuku teha ise. Lisades talle vajadusepõhiselt funktsioone. N: Riided saab selga teha paelte ja nööpidega, et arendada eneseteenindusoskusi.

... ja joon

Seda kuidas ma elan, näitasin.
Nüüd vesistamiseks, mida ma söön.

Maitsev onju?

home sweet home? no, place where I live when I'm in university

Päev algas übervara. Rong väljub 6:57, seega ärgata tuli pool  kuus.
Kool algas ülla-üllaga - ajaloo töö jäi ära. Kui me psühholoogia üle elasime, siis tuli meie "akadeemiline ema" õppejuht Kaire ja mängis meiega natuke töö tegemise nime all ja preemeris meid kommiga. Sõnu luges ka pisut peale. Tänase päeva kirjeldus jääb lühikeseks, sest ma pmst olen kutupiilu ja kukun kohe magama. Muide mitteametlikult võitis mängu minu grupp - jeeee.

Nii aruandlus:

Nädalakava esitatud,
akadeemilise kirjutise grupp nimega,
grupitöö enamus kokku kantud, õnneks see edeneb,
uurimustöö enamus osasid koos - jälle hea

Lapse arengu õpimapitamine juba lehel 115 (ainult 500 lehte veel :D )

Ajaloo konspekt idaneb ja edeneb

Lugemispäevikus 2 kannet vähemalt olemas

Psühholoogia konspekt õpitu osas koostatud. ( äkki peaks arvutisse ka trükkima)

Hakkame näpuga surkima puudusi :(

Ajaloo töö juba 24-nda hommikul, aga materjal ikka veel ripakil  -  tee sellest prioriteet

Kuurme aine lugemine kuhugi tahaplaanile jäänud prioriteet peale ajalugu.

Lapse arengust 115 lk on mannetult vähe - kiirenda.

Pane kotti riiklik õppekava ja eetika koodeks - loe.

Tee mingi kokkuvõte eesti alushariduse ja välismaailma alushariduse kohta.

Võgotski vs Piaget - häbi isegi ainet ei mäleta, aga tean et peaks vist võrdlema  (äkki)

Alates tänasest teades, kui nõrk ja närvetu õppija ma olen, hakkan ma pidama päevikut nende 16 päeva kohta, mis mul koolini jäänud on, sest ausõna - keegi peab siin majas õppima ka :D

Loovtöö - Mina õppijana ülikoolis. ehk

 minu esimene korralik kodutöö.

Kes ma olen? Kuidas ma ennast määratlen? Milline on minu identiteet?
Ma olen tragi ja tarmukas, napilt üle keskea naine, kes on valmis oma ellu uue ja huvitava peatüki kirjutama. Ma arvan, et just nüüd, kui mu noorim laps on ülikooli lõpetamas, on mul aeg mõelda enesele ja leida end veelkord silmitsi uute väljakutsetega. Olen valmis tiibu sirutades lendama uute sihtide poole, et olla taaskord nooruslikult sihikindel ja uudishimulik. Õppijana määratlengi ma ennast praegu pigem avastajana. Viimastest õpingutest on nii palju aega möödas, et ka õppimist ennast on vaja taas avastada.

Milline oli minu ülikooli astumise eesmärk? Põhjused?
Ülikooli astumise eesmärgiga on lihtne. Eesmärk on  lõpetada ülikool ja saada õpetaja kutsetunnistus. 
Põhjuseid on seevastu mitu ja nad on kõik erinevad. Olen väikesest linnalähedasest lasteaiast. Meie väiksus tingib selle, et vajadusel peab õpetaja abi suutma asendada õpetajat. Selles aga tuleb mulle takistuseks teoreetiliste teadmiste puudus. Oman küll juba arvestatavat praktikat, aga on väga raske töötada, kui kõiges tuleb kahelda ja kõike üle küsida.
Linna lähedus tingib selle, et planeeritavas omavalitsuste reformi tuules võib meie lasteaed sootuks ära kaduda. Sel juhul olen ma konkurentsivõimetu, sest ükski hariduslik dokument minu pädevust, antud alal töötamiseks, veel ei kinnita. Tänapäeval pole seegi sugugi tühine põhjus hariduse omandamiseks.
Hoopiski mitte vähene põhjus on minu soov kasvada - kasvada inimesena, omandada uusi süstemaatilisi teadmisi, mille najalt ehitada oma uut ja huvitavat elu.

Millised on minu ootused õpingutele?
Ma loodan, lisaks pädevale erialahariduse omandamisele, laiendada  oma silmaringi üldteadmistega, õppida kirjutama akadeemilisi kirjutisi. 
Saada aimu teaduslike artiklite ja uurimuste kirjutamise vallas. Uurida endale ja teistele olulisi haridusteemasid. 
Täiendada oma inglise keele teadmisi, just kõne ja kirjapildi osas. 
Õppida tööks vajalikke teadmisi, süsteemselt, sihipäraselt – oman küll töökogemust praktikuna, kuid õpinguteta on minu oskused lünklikud.

Millised on sinu senised õppimise kogemused?
Lõpetasin1988 aastal keskkooli, 1988-1989 õppisin „kellast-kellani“ (k.a. suvine praktika) EPA zoo-inseneride I kursusel. Sealt edasi on olnud kõik õppimised iseseisvad ja vajaduspõhised. Pean end tugevaks iseõppijaks, kuna iseseisvalt olen õppinud ära inglise keele (ilukirjanduse lugemise tasemel) ja minu IT-alased teadmised tera-tera haaval aastatega korjatud ja kasvatatud (alates win 3.1-st ehk IT-mammutiajastust) – tagasiside teistelt annab julguse öelda, et olen sel alal üle tavakasutaja taseme.

Milline õppija ma olen?
Õppijana olen ma pigem üle pingutav, ise enda tööde kõige suurem kriitik. Olen võimeline pingutama ka siis, kui lootusetuse tunne tekkima hakkab. Motiveerimisoskust on lihvinud töökoht -  ma ei saa endale lubada halva tujuga tööle minemist – sama metoodikat saab kasutada ka õppimisel. 

Mis mind õppimise juures motiveerib? Millised on takistused?
Mina ise, ja ei keegi teine, otsustasin tulla ülikooli õppima, järelikult mina ise pean sellega hakkama saama. Lisaks on see minu jaoks tohutult põnev. Loodan seda põnevust võimalikult kaua säilitada. 
Mõningaseks takistuseks võib kujuneda see, et akadeemiline raamatukogu saab olema minust pea paarisaja kilomeetri kaugusel. See takistab pisut teavikute uurimist, õnneks on TÜ raamatukogu oma varamuga oluliselt lähemal – nad vast aitavad.  Minu kustumatu käsitöö tegemise soov võib saada takistuseks, kuid ei pruugi. Pigem võtan ma neid koolilt röövitud tunde turgutava meelepuhkusena. 

Mis on minu tugevused, millega ma saan kursusekaaslasi toetada?
Teatud eelised tulenevad vanusest tingitud elukogemusest. Nii mõnigi asi näeb ehk minu jaoks selgem välja. Ma juba töötan õpitava eriala valdkonnas, seega loodan, et minu praktilistest teadmistest saab teistele kasu olema.
Oma suureks eeliseks loen kiiret otsinguvõimet veebis. Ma olen arendanud oskuse, mõne märksõna abil, kiiresti leida otsitav. Aeg on näidanud, et see on vajalik oskus, mis paljudel puudub.

Veronika Pinka
Alushariduse pedagoog 1 kursus kõ
TLÜ  2016

Kui Verpin väimeespoisi autoga koolimajja jõudis, ei olnudki infotund veel alanud

Kui Verpin väimeespoisi autoga koolimajja jõudis, ei olnudki infotund veel alanud :) (Jõudsin hetke enne ringigi vaadata.)

Siis muidugi tuli infotund ise, esialgu selged asjad jõudsid selle jooksul muutuda keeruliseks ja siis selgeks tagasi, hirm sahises naha vahele ja siis välja tagasi - lühidalt oli põnev. 

Infotund lõppes ja ma tegin oma esimese suure vea - sellest arenes minu esimese koolipäeva suurim õppetund. Ma tõusin kohalt üles, seda millegagi tähistamata. Kohvi ma sain, aga koha hinnaga. Üld- ja sotsiaalpsühholoogia esimest loengu poolt kuulates istusin ma üleval külma trepi peal (koos teatava hulga saatusekaaslastega) ja ignoreerides "surevaid" kannikaid üritasin aru saada ja konspekteerida. Teise poole alguses kutsus üks armas neiu mu enda kõrvale istuma, kuna tema naaber ei tulnudki vaheajalt tagasi. Neist 10-15 inmesest, kes siis ikka veel ka teise poole püsti või trepil istudes kuulasid, oli mul väga kahju. Esimene kuldreegel sai konspekti kirja "MÄRKUS TULEVIKUKS - JOOKSE RUUMI, HAARA KOHT, VAHEAJAL JÄTA MIDAGI KOHTA MÄRKIMA!

Aine enda kohta jätan arvamuse enda teada. Samas olen endale aru andnud, et lisaks kutsele omandan ma ka ju kõrgharidust ja see on aine, mis selle juurde käib. Seda tuleb võtta tõsiselt.

Jägmine aine. Selleks oli tutt-uus aine nimega "Õppimine kõrgkoolis" Selle aine jooksul peame me õppima kõike seda, mida meil ülikoolis vaja läheb - esseede kirjutamist, loovtöid, grupitöid, akadeemilise kirjutise loomist, lugemispäevikut, orienteerumist mööda TLÜ majadekompleksi, avalikku kaitsmist jne jne.Selle aine õppejõud moodustavad minu jaoks sobiliku tandemi, üks hoiab kaine mõtemisega asja juures ja teine süstib esimesest 5 minutist saati suurtes kogustes optimismi. Selle minu jaoks väga pika ja näljase päeva õhtusse oli seda viimast väga-väga vaja.

Esimese päeva väsitavuse üks põhjus võis olla see, et kuna me õpime üldaineid, siis meid on koos üle saja++ tudengi.
Õhtul sai ühika juures Räägupesas väike kebab söödud ja kui ma arvasin, et madala lennuga lennukid mul öösel magada ei lase, siis see ei olnud probleem - ma magasin kui surnu.

Uus päev, uus infotund. Sedakorda siis ainult meile 40-le. Saime tuttavaks, Suhteliselt tore on see, et järgnevates üldainetes sai juba auditooriumisse astudes omadele lehvitada "hei-hei". Ei-ei, ärge arvake, et ma nüüd hirmus inimvihkaja olen, mulle ausõna meeldivad kõik selle aasta tsükli-rebased, aga ... omad on omad :)

Järgnes taas psühholoogia.
AINULT SURNUD INIMENE EI OLE STRESSIS (allikas mulle teadmata)
Väga palju sõnu ja märkmeid mille taha kirjutatud - otsi! loe! - need ei olnud õppejõu märkused, ikka minu enese.

Päev lõppes kasvatusteaduste aluste loenguga. Mulle sobib nii teema kui lektor. Muidugi keeruliseks teeb selle aine tõsiasi, et kolme pika kursuse teemad on kokku lükatud ühte ainesse, loevad 3 lektorit ja igaüks neist tahab oma arvestuslikke töid ja eksameid teha. Aga aine mulle meeldib. Grupitööks kaaslasi pakuti lausa mitmes grupis :)
Söögi õhtuks ostsin Maximast, aga söögiisu oli suht nullilähedane. Kirjutasin oma essee mustandi ära ja vajusin unne.

Viimane koolipäev sellel sessioonil. Väsimus ja nälg on ühtviisi vaevavad, lisaks on mul kõik asjad kohvriga kaasas, sest peale viimast loengut ootab mind auto ja kodutee.
Esimine loeng  -  palju huvitavat koostöist seletamist - jagamine gruppidesse 10 kaupa, jagamine gruppidesse 20 kaupa, suured kodutööd oktoobriks, jaanuariks. Teadmine, et jaanuaris on esimene avalik kaitsmine. Siiski mõnus - mulle meeldib see dünaamiline tandem.

Siis oli pisike sutsakas infotundi, et me kõik ennast ainetesse registreeritud saaks ja keegi välja ei kukuks, kuna õpingukava ÕISis esitamata.

Viimane osa päevast kuulus kasvatusteadustele. Kõigepealt Kasvatusteaduste alused ja siis Kasvatusteaduste ajalugu. Viimane osa oli minu jaoks nukker - me oleme kõik tulevased haridustöötajad ja ruum ei suutnud toetada lektorit, kes silmnähtavalt toetust vajas. Mingi osa läks ära, mingi osa tegeles lobisemisega, mingi osa esitas provakatiivseid küsimusi, mul oli piinlik. Kui ma siis julgesin lisamaterjali küsida, kuna ajalugu on alati mind köitnud, siis saatsid minu küsimist pahased vastuväited kaaslaste poolt :(

Lõpuks ometi õhtu ja kojusõit.
Miks ma koguaeg näljane olin -  sest meie pausid on lühikesed, maja on võõras ja selleks ajaks, kui ma pika kohvikusaba ära seisan, on ainuke mõistlik teguviis osta järgmine pudel juua ja loota, et järgmine kord on rohkem aega.

Märkused tulevikuks: pane kotti midagi söödavat, õpi maja selgeks, liigu kiiremini.
Minu uus "padjakirjandus".

Juba homme

Asjad on pakitud. Viimased asjad kuivavad. ... Olen ärevil, nii ärevil...
Hommik algas lootusetu pabistamise hooga.
Kas ma jõuan? Kas ma leian? Kas ma oskan? 101 küsimust ja muret veel. Mees teatas seepeale rahulikult - "ise tahtsid ju".
Tahtsin jh ja tahan ikka veel, sest näen kuidas augud mu teadmistes segavad mu tööd. Praktika on tore, aga kui pole seda toetavat teooriat, siis on liiga palju ebakindlust. See ei ole tore.
Loen praegu Martti Paloheimo raamatut "Lapsepõlve mõjud", loen ja saan nii mõnestki asjast äkki hoopis selgemalt aru. Seega minu kindlus teemal - mul on seda haridust vaja - kasvab ja kosub.

Kohe varsti hakkab

Ohjh. Logistika sai paika, ma saan nüüd südamerahuga magada. Esmaspäeval algabki kool.
Ühiselamu koht on olemas, koolijõudmine lahendatud. Tunniplaan semestri lõpuni märkmikusse kantud. Murekohaks on veel inglise keele paigutustest, sest olgem ausad, arusaamine ja lugemine on seal kuskil C1 juures, aga see grammatika kuram on kuskil A1-A2 kandis. Eks ta hiljem paistab. Igal juhul 30. augusti hommikul 8:30 võiks mulle käppa hoida.

Ettevalmistused käivad pisut ikka veel. Mulle sobib kui asjad on valmis. Koolikotiks sai muretsetud hirmilus roosa kott, kuhu kõik päeva vajalik (alates arvutist - veepudelini) sisse mahub, 2 suuremat kladet ka, ning ma ei saanud mitte muretsemata jätta märkmikku. Timeri Etno sarjas on loodud selline armas märkmik. Tegin talle juurde pinali ka, et see esimese koolipäeva esimene infotund algaks naeratusega. Minu naeratusega. Et märkmikul kinnitust polnud, siis punusin talle paelavõru peale.
Alati toetav Marju kinkis mulle 10 värviga pastaka, et ma kunagi õigele värvile pihta ei saaks :D

Kaardid Tallinnas liikumiseks koos ühistranspordi abiga on välja prinditud ja kotti pandud. Homme hakkan garderoobi sättima. Saapad käisid täna juba pesumasinas ära. Loodetavasti ei keeranud ma neid päris tuksi.

Eellugu

Millalgi eelmise (2015) aasta sees tekkis -esialgu naljana- mõte minna kooli. Siis hakkas see mõte oma elu elama. Ning millalgi, uue õppe-aasta alguses, sai see mõte jalad alla. Siis tuli seda teistele serveerima hakata. Teada oli, et üks õpetaja lõpetab ja teisel kooliskäijal algab viimane aasta, seega õppimise koht justkui vabaneks. Juhatajale sai esialgu seda asja leebelt serveeritud, et ma esialgu ainult mõtlen katsetele ja võimalik, et ma ikka ei saagi sisse jne Ning siis - 30-ndal mail tõmbas ta ise mul vaiba jalgu alt ära, teatades lõpupeol: "Veronika läheb meil ka õppima" :D Loomulikult olin ma ise selleks ajaks oma otsuses kooli minna juba väga kindel ja töö katsetel sobilikult esinemiseks käis juba täie auruga.
Kuna erinevatel aastatel sisseastujatel olid erinevad asjad, siis mina, kes ma plaanisin kooli raudselt sisse saada, pidin tegema kõke seda mida eelnenud + lisaks see, mida ise kooli lehelt ja igasugu foorumitest leida suutsin. Tagantjärele tarkusena saan ma öelda, et ma pingutasin ikka tõsiselt üle, aga kuna iialgi ei või teada, millal mul neid teadmisi tegelikult vaja läheb, siis ma pigem ikkagi arvan, et see kõik tuli mulle kasuks.
Kooli sisseastumiseks oli meie aastakäigu kohta teada, et me peame kirjutama e-etteütluse (tundmatul kooli arvutil), kirjutama essee kohapeal antaval teemal ja vastama inglisekeelsele küsimusele + siis muidugi see vestlus.

7. juuli hommikul võtsin siis oma julguseraasukesed kokku ja seadsin sammud Rakvere poole. Mõningaste omale loomulike eksimisraskustega leidsin kooli siiski üles, Astusin uksest sisse ja sain hakkama esimese ämbriga :D Ei usaldanud uksesilte ja küsisin kuskilt avatud ukse tagant paistva selja käest," Kust ma leian sisseastuvate alusharidusõpetajate ruumi?" Hiljem sain teada, et olin seda küsinud proua Tuulingu seljalt :D
Minu esimene kogemus oli siiski kogu minu järgnenud päeva iseloomustav  - soe kogemus. Ta keeras ringi ja naeratades teatas "täpselt sealt, kuhu sildid näitavad, üleval, teisel korrusel paremat kätt." Läksin üles ja avastasin sealt juba teatud hulga istujaid, jäin siis koridori nende juurde (veel üks ämber). kohe varsti saabuski Tuuling ja küsis, et " noh, kardate või, minge ikka ruumi sisse". Astusime ruumi ja avastasime sealt veel igavese hulga eksaminante. Wau! Ja siis alles päris WAU tuli. Lehte Tuuling tervitas meid ja teatas, et tal on meid väga hea meel näha, aga ta ausõna peab meid kohe alguses kurvastama, sest neile teeb lõputut rõõmu, kuid meile ilmselt pakub mõningast kurbust teadmine, et neil on sel aastal läbi ajaloo kõige suurem konkurss 6,35 inimest õppekohele, seega üsna paljud meist sisse ei saa. Saal jäi väga vaikseks. Siis jagati meile leht paberit ja paluti täita oma nimi ja muud vajalikud vidinad. Ning siis saabus essee-teema. Nii mõnelgi meist jooksis juhe kokku, kaasa arvatud minul... Essee teema kõlas põhimõtteliselt,"Mina alushariduse meeskonna juhina" no või midagi ligilähedast.
Aju külmus hetkeks, sest ma olin tulnud teadmisega, et ma asun õppima õpetajaks, mitte direktoriks. Aga aeg tiksus halastamatult, siin-seal näod selginesid ja pastakad hakkasid paberit täitma. miski minu sees kihvatas, ma võtsin pastaka ja hakkasin kirjutama. Kirjutasin otse ja südamest. (A4 lehel mõlemad küljed) Kas minus on ainest saada alusharidust andva õppeasutuse meeskonna juhiks ... Meeskonna alus on usaldus. Seda kas on või ei ole ... Seega ma leian, et minus on piisavalt ainest saamaks heaks meeskonna juhiks ja puuduoleva loodan täita TLÜ-s antava hariduse toel. No või midagi sellist, ausõna enam ei mäleta, sest unustasin essee kohe, kui see paberile sai. Küsimus, millele inglise keeles tuli vastata 3-e lausega kõlas "Milliseid vigu teevad vanemad oma laste kasvatamisel "- inglise keeles muidugi. Vastasin, et vanemad tihti ei sea oma lastele piire. Liiga palju armastust ei ole alati hea. Laps vajab turvaliseks lapsepõlveks piiride seadmist.
Siis suundusime arvutiklassi e-etteütlust tegema. Olin kodus harjutanud emakeelepäeva e-etteütluste tekstide saatel ja koolist saadud vastus, et neil loeb klassis reaalne inimene pisut aeglasemalt, oli mind üsna palju julgustanud. E-etteütluse vorm avanes, sinna sai nimi ja isikukood ja siis läks lahti. Raskemad sõnad pidid olema: pappkaantega märkmik, kolletuv kaskki, itaallased ja portugallased ja duššivesi jne jne  Oma ainsaks idiootsuseks loen sõnakuju "proffessor" kirjutamist, aga panen selle jälle sõbralikult brain-freez'i arvele, sest no see ei ole normaalne.
Siis tuli vestlus - vestluse alguses suutsin senikäinutest ainsana vastata õigesti meeskonna aluse küsimusele. Olin selle -usaldus- just ju ka esseesse kirja pannud :D See tõstis pisut mu krediiti. Teadmised, mis kätkevad endas inglise keelest aru saamist ja valmisolekut ainet inglise keeles õppida tulid kasuks. Sellele lisaks kasulikud hobid jms Nüüd tuleb tõrvailk meepotti - ma ütlesin neile, et mu esmane valik on Rakvere ( mis seda sel hetkel ka oli...), ent elu seadis mu fakti ette, et ma hakkan õppima Tallinnas, seega ma tunnen end pisut halvasti. Vabandan Rakvere!
Koju tulemusi ootama... ja need tulid, ma ei uskunud neid, mitte ei uskunud... olin Rakveres pingereas teine ja Tallinnas pingereas esimene - 95 punkti. Hulluksajav - ma ootasin mõnda aega, et see on äkki eksitus vms - ei tulemus püsis ja SAIS tahtis õppekoha kinnitamist - raske südamega sai valik langetatud Tallinna kasuks. Kuna meil üks oli just Rakvere lõpetanud ja teine lõpetamas, siis sellesama meeskonna huvides tuleb kasuks, kui üks meist õpib mujal ja toob majja uusi tuuli ning värsket verd. Lisaks on mu lapsed-lapselapsed Tallinnas.
Õppeleping sõlmitud. Kool siit ma tulen.