Millalgi eelmise (2015) aasta sees tekkis -esialgu naljana- mõte minna kooli. Siis hakkas see mõte oma elu elama. Ning millalgi, uue õppe-aasta alguses, sai see mõte jalad alla. Siis tuli seda teistele serveerima hakata. Teada oli, et üks õpetaja lõpetab ja teisel kooliskäijal algab viimane aasta, seega õppimise koht justkui vabaneks. Juhatajale sai esialgu seda asja leebelt serveeritud, et ma esialgu ainult mõtlen katsetele ja võimalik, et ma ikka ei saagi sisse jne Ning siis - 30-ndal mail tõmbas ta ise mul vaiba jalgu alt ära, teatades lõpupeol: "Veronika läheb meil ka õppima" :D Loomulikult olin ma ise selleks ajaks oma otsuses kooli minna juba väga kindel ja töö katsetel sobilikult esinemiseks käis juba täie auruga.
Kuna erinevatel aastatel sisseastujatel olid erinevad asjad, siis mina, kes ma plaanisin kooli raudselt sisse saada, pidin tegema kõke seda mida eelnenud + lisaks see, mida ise kooli lehelt ja igasugu foorumitest leida suutsin. Tagantjärele tarkusena saan ma öelda, et ma pingutasin ikka tõsiselt üle, aga kuna iialgi ei või teada, millal mul neid teadmisi tegelikult vaja läheb, siis ma pigem ikkagi arvan, et see kõik tuli mulle kasuks.
Kooli sisseastumiseks oli meie aastakäigu kohta teada, et me peame kirjutama e-etteütluse (tundmatul kooli arvutil), kirjutama essee kohapeal antaval teemal ja vastama inglisekeelsele küsimusele + siis muidugi see vestlus.
7. juuli hommikul võtsin siis oma julguseraasukesed kokku ja seadsin sammud Rakvere poole. Mõningaste omale loomulike eksimisraskustega leidsin kooli siiski üles, Astusin uksest sisse ja sain hakkama esimese ämbriga :D Ei usaldanud uksesilte ja küsisin kuskilt avatud ukse tagant paistva selja käest," Kust ma leian sisseastuvate alusharidusõpetajate ruumi?" Hiljem sain teada, et olin seda küsinud proua Tuulingu seljalt :D
Minu esimene kogemus oli siiski kogu minu järgnenud päeva iseloomustav - soe kogemus. Ta keeras ringi ja naeratades teatas "täpselt sealt, kuhu sildid näitavad, üleval, teisel korrusel paremat kätt." Läksin üles ja avastasin sealt juba teatud hulga istujaid, jäin siis koridori nende juurde (veel üks ämber). kohe varsti saabuski Tuuling ja küsis, et " noh, kardate või, minge ikka ruumi sisse". Astusime ruumi ja avastasime sealt veel igavese hulga eksaminante. Wau! Ja siis alles päris WAU tuli. Lehte Tuuling tervitas meid ja teatas, et tal on meid väga hea meel näha, aga ta ausõna peab meid kohe alguses kurvastama, sest neile teeb lõputut rõõmu, kuid meile ilmselt pakub mõningast kurbust teadmine, et neil on sel aastal läbi ajaloo kõige suurem konkurss 6,35 inimest õppekohele, seega üsna paljud meist sisse ei saa. Saal jäi väga vaikseks. Siis jagati meile leht paberit ja paluti täita oma nimi ja muud vajalikud vidinad. Ning siis saabus essee-teema. Nii mõnelgi meist jooksis juhe kokku, kaasa arvatud minul... Essee teema kõlas põhimõtteliselt,"Mina alushariduse meeskonna juhina" no või midagi ligilähedast.
Aju külmus hetkeks, sest ma olin tulnud teadmisega, et ma asun õppima õpetajaks, mitte direktoriks. Aga aeg tiksus halastamatult, siin-seal näod selginesid ja pastakad hakkasid paberit täitma. miski minu sees kihvatas, ma võtsin pastaka ja hakkasin kirjutama. Kirjutasin otse ja südamest. (A4 lehel mõlemad küljed) Kas minus on ainest saada alusharidust andva õppeasutuse meeskonna juhiks ... Meeskonna alus on usaldus. Seda kas on või ei ole ... Seega ma leian, et minus on piisavalt ainest saamaks heaks meeskonna juhiks ja puuduoleva loodan täita TLÜ-s antava hariduse toel. No või midagi sellist, ausõna enam ei mäleta, sest unustasin essee kohe, kui see paberile sai. Küsimus, millele inglise keeles tuli vastata 3-e lausega kõlas "Milliseid vigu teevad vanemad oma laste kasvatamisel "- inglise keeles muidugi. Vastasin, et vanemad tihti ei sea oma lastele piire. Liiga palju armastust ei ole alati hea. Laps vajab turvaliseks lapsepõlveks piiride seadmist.
Siis suundusime arvutiklassi e-etteütlust tegema. Olin kodus harjutanud emakeelepäeva e-etteütluste tekstide saatel ja koolist saadud vastus, et neil loeb klassis reaalne inimene pisut aeglasemalt, oli mind üsna palju julgustanud. E-etteütluse vorm avanes, sinna sai nimi ja isikukood ja siis läks lahti. Raskemad sõnad pidid olema: pappkaantega märkmik, kolletuv kaskki, itaallased ja portugallased ja duššivesi jne jne Oma ainsaks idiootsuseks loen sõnakuju "proffessor" kirjutamist, aga panen selle jälle sõbralikult brain-freez'i arvele, sest no see ei ole normaalne.
Siis tuli vestlus - vestluse alguses suutsin senikäinutest ainsana vastata õigesti meeskonna aluse küsimusele. Olin selle -usaldus- just ju ka esseesse kirja pannud :D See tõstis pisut mu krediiti. Teadmised, mis kätkevad endas inglise keelest aru saamist ja valmisolekut ainet inglise keeles õppida tulid kasuks. Sellele lisaks kasulikud hobid jms Nüüd tuleb tõrvailk meepotti - ma ütlesin neile, et mu esmane valik on Rakvere ( mis seda sel hetkel ka oli...), ent elu seadis mu fakti ette, et ma hakkan õppima Tallinnas, seega ma tunnen end pisut halvasti. Vabandan Rakvere!
Koju tulemusi ootama... ja need tulid, ma ei uskunud neid, mitte ei uskunud... olin Rakveres pingereas teine ja Tallinnas pingereas esimene - 95 punkti. Hulluksajav - ma ootasin mõnda aega, et see on äkki eksitus vms - ei tulemus püsis ja SAIS tahtis õppekoha kinnitamist - raske südamega sai valik langetatud Tallinna kasuks. Kuna meil üks oli just Rakvere lõpetanud ja teine lõpetamas, siis sellesama meeskonna huvides tuleb kasuks, kui üks meist õpib mujal ja toob majja uusi tuuli ning värsket verd. Lisaks on mu lapsed-lapselapsed Tallinnas.
Õppeleping sõlmitud. Kool siit ma tulen.
