Loovtöö - Mina õppijana ülikoolis. ehk

 minu esimene korralik kodutöö.

Kes ma olen? Kuidas ma ennast määratlen? Milline on minu identiteet?
Ma olen tragi ja tarmukas, napilt üle keskea naine, kes on valmis oma ellu uue ja huvitava peatüki kirjutama. Ma arvan, et just nüüd, kui mu noorim laps on ülikooli lõpetamas, on mul aeg mõelda enesele ja leida end veelkord silmitsi uute väljakutsetega. Olen valmis tiibu sirutades lendama uute sihtide poole, et olla taaskord nooruslikult sihikindel ja uudishimulik. Õppijana määratlengi ma ennast praegu pigem avastajana. Viimastest õpingutest on nii palju aega möödas, et ka õppimist ennast on vaja taas avastada.

Milline oli minu ülikooli astumise eesmärk? Põhjused?
Ülikooli astumise eesmärgiga on lihtne. Eesmärk on  lõpetada ülikool ja saada õpetaja kutsetunnistus. 
Põhjuseid on seevastu mitu ja nad on kõik erinevad. Olen väikesest linnalähedasest lasteaiast. Meie väiksus tingib selle, et vajadusel peab õpetaja abi suutma asendada õpetajat. Selles aga tuleb mulle takistuseks teoreetiliste teadmiste puudus. Oman küll juba arvestatavat praktikat, aga on väga raske töötada, kui kõiges tuleb kahelda ja kõike üle küsida.
Linna lähedus tingib selle, et planeeritavas omavalitsuste reformi tuules võib meie lasteaed sootuks ära kaduda. Sel juhul olen ma konkurentsivõimetu, sest ükski hariduslik dokument minu pädevust, antud alal töötamiseks, veel ei kinnita. Tänapäeval pole seegi sugugi tühine põhjus hariduse omandamiseks.
Hoopiski mitte vähene põhjus on minu soov kasvada - kasvada inimesena, omandada uusi süstemaatilisi teadmisi, mille najalt ehitada oma uut ja huvitavat elu.

Millised on minu ootused õpingutele?
Ma loodan, lisaks pädevale erialahariduse omandamisele, laiendada  oma silmaringi üldteadmistega, õppida kirjutama akadeemilisi kirjutisi. 
Saada aimu teaduslike artiklite ja uurimuste kirjutamise vallas. Uurida endale ja teistele olulisi haridusteemasid. 
Täiendada oma inglise keele teadmisi, just kõne ja kirjapildi osas. 
Õppida tööks vajalikke teadmisi, süsteemselt, sihipäraselt – oman küll töökogemust praktikuna, kuid õpinguteta on minu oskused lünklikud.

Millised on sinu senised õppimise kogemused?
Lõpetasin1988 aastal keskkooli, 1988-1989 õppisin „kellast-kellani“ (k.a. suvine praktika) EPA zoo-inseneride I kursusel. Sealt edasi on olnud kõik õppimised iseseisvad ja vajaduspõhised. Pean end tugevaks iseõppijaks, kuna iseseisvalt olen õppinud ära inglise keele (ilukirjanduse lugemise tasemel) ja minu IT-alased teadmised tera-tera haaval aastatega korjatud ja kasvatatud (alates win 3.1-st ehk IT-mammutiajastust) – tagasiside teistelt annab julguse öelda, et olen sel alal üle tavakasutaja taseme.

Milline õppija ma olen?
Õppijana olen ma pigem üle pingutav, ise enda tööde kõige suurem kriitik. Olen võimeline pingutama ka siis, kui lootusetuse tunne tekkima hakkab. Motiveerimisoskust on lihvinud töökoht -  ma ei saa endale lubada halva tujuga tööle minemist – sama metoodikat saab kasutada ka õppimisel. 

Mis mind õppimise juures motiveerib? Millised on takistused?
Mina ise, ja ei keegi teine, otsustasin tulla ülikooli õppima, järelikult mina ise pean sellega hakkama saama. Lisaks on see minu jaoks tohutult põnev. Loodan seda põnevust võimalikult kaua säilitada. 
Mõningaseks takistuseks võib kujuneda see, et akadeemiline raamatukogu saab olema minust pea paarisaja kilomeetri kaugusel. See takistab pisut teavikute uurimist, õnneks on TÜ raamatukogu oma varamuga oluliselt lähemal – nad vast aitavad.  Minu kustumatu käsitöö tegemise soov võib saada takistuseks, kuid ei pruugi. Pigem võtan ma neid koolilt röövitud tunde turgutava meelepuhkusena. 

Mis on minu tugevused, millega ma saan kursusekaaslasi toetada?
Teatud eelised tulenevad vanusest tingitud elukogemusest. Nii mõnigi asi näeb ehk minu jaoks selgem välja. Ma juba töötan õpitava eriala valdkonnas, seega loodan, et minu praktilistest teadmistest saab teistele kasu olema.
Oma suureks eeliseks loen kiiret otsinguvõimet veebis. Ma olen arendanud oskuse, mõne märksõna abil, kiiresti leida otsitav. Aeg on näidanud, et see on vajalik oskus, mis paljudel puudub.

Veronika Pinka
Alushariduse pedagoog 1 kursus kõ
TLÜ  2016

Kui Verpin väimeespoisi autoga koolimajja jõudis, ei olnudki infotund veel alanud

Kui Verpin väimeespoisi autoga koolimajja jõudis, ei olnudki infotund veel alanud :) (Jõudsin hetke enne ringigi vaadata.)

Siis muidugi tuli infotund ise, esialgu selged asjad jõudsid selle jooksul muutuda keeruliseks ja siis selgeks tagasi, hirm sahises naha vahele ja siis välja tagasi - lühidalt oli põnev. 

Infotund lõppes ja ma tegin oma esimese suure vea - sellest arenes minu esimese koolipäeva suurim õppetund. Ma tõusin kohalt üles, seda millegagi tähistamata. Kohvi ma sain, aga koha hinnaga. Üld- ja sotsiaalpsühholoogia esimest loengu poolt kuulates istusin ma üleval külma trepi peal (koos teatava hulga saatusekaaslastega) ja ignoreerides "surevaid" kannikaid üritasin aru saada ja konspekteerida. Teise poole alguses kutsus üks armas neiu mu enda kõrvale istuma, kuna tema naaber ei tulnudki vaheajalt tagasi. Neist 10-15 inmesest, kes siis ikka veel ka teise poole püsti või trepil istudes kuulasid, oli mul väga kahju. Esimene kuldreegel sai konspekti kirja "MÄRKUS TULEVIKUKS - JOOKSE RUUMI, HAARA KOHT, VAHEAJAL JÄTA MIDAGI KOHTA MÄRKIMA!

Aine enda kohta jätan arvamuse enda teada. Samas olen endale aru andnud, et lisaks kutsele omandan ma ka ju kõrgharidust ja see on aine, mis selle juurde käib. Seda tuleb võtta tõsiselt.

Jägmine aine. Selleks oli tutt-uus aine nimega "Õppimine kõrgkoolis" Selle aine jooksul peame me õppima kõike seda, mida meil ülikoolis vaja läheb - esseede kirjutamist, loovtöid, grupitöid, akadeemilise kirjutise loomist, lugemispäevikut, orienteerumist mööda TLÜ majadekompleksi, avalikku kaitsmist jne jne.Selle aine õppejõud moodustavad minu jaoks sobiliku tandemi, üks hoiab kaine mõtemisega asja juures ja teine süstib esimesest 5 minutist saati suurtes kogustes optimismi. Selle minu jaoks väga pika ja näljase päeva õhtusse oli seda viimast väga-väga vaja.

Esimese päeva väsitavuse üks põhjus võis olla see, et kuna me õpime üldaineid, siis meid on koos üle saja++ tudengi.
Õhtul sai ühika juures Räägupesas väike kebab söödud ja kui ma arvasin, et madala lennuga lennukid mul öösel magada ei lase, siis see ei olnud probleem - ma magasin kui surnu.

Uus päev, uus infotund. Sedakorda siis ainult meile 40-le. Saime tuttavaks, Suhteliselt tore on see, et järgnevates üldainetes sai juba auditooriumisse astudes omadele lehvitada "hei-hei". Ei-ei, ärge arvake, et ma nüüd hirmus inimvihkaja olen, mulle ausõna meeldivad kõik selle aasta tsükli-rebased, aga ... omad on omad :)

Järgnes taas psühholoogia.
AINULT SURNUD INIMENE EI OLE STRESSIS (allikas mulle teadmata)
Väga palju sõnu ja märkmeid mille taha kirjutatud - otsi! loe! - need ei olnud õppejõu märkused, ikka minu enese.

Päev lõppes kasvatusteaduste aluste loenguga. Mulle sobib nii teema kui lektor. Muidugi keeruliseks teeb selle aine tõsiasi, et kolme pika kursuse teemad on kokku lükatud ühte ainesse, loevad 3 lektorit ja igaüks neist tahab oma arvestuslikke töid ja eksameid teha. Aga aine mulle meeldib. Grupitööks kaaslasi pakuti lausa mitmes grupis :)
Söögi õhtuks ostsin Maximast, aga söögiisu oli suht nullilähedane. Kirjutasin oma essee mustandi ära ja vajusin unne.

Viimane koolipäev sellel sessioonil. Väsimus ja nälg on ühtviisi vaevavad, lisaks on mul kõik asjad kohvriga kaasas, sest peale viimast loengut ootab mind auto ja kodutee.
Esimine loeng  -  palju huvitavat koostöist seletamist - jagamine gruppidesse 10 kaupa, jagamine gruppidesse 20 kaupa, suured kodutööd oktoobriks, jaanuariks. Teadmine, et jaanuaris on esimene avalik kaitsmine. Siiski mõnus - mulle meeldib see dünaamiline tandem.

Siis oli pisike sutsakas infotundi, et me kõik ennast ainetesse registreeritud saaks ja keegi välja ei kukuks, kuna õpingukava ÕISis esitamata.

Viimane osa päevast kuulus kasvatusteadustele. Kõigepealt Kasvatusteaduste alused ja siis Kasvatusteaduste ajalugu. Viimane osa oli minu jaoks nukker - me oleme kõik tulevased haridustöötajad ja ruum ei suutnud toetada lektorit, kes silmnähtavalt toetust vajas. Mingi osa läks ära, mingi osa tegeles lobisemisega, mingi osa esitas provakatiivseid küsimusi, mul oli piinlik. Kui ma siis julgesin lisamaterjali küsida, kuna ajalugu on alati mind köitnud, siis saatsid minu küsimist pahased vastuväited kaaslaste poolt :(

Lõpuks ometi õhtu ja kojusõit.
Miks ma koguaeg näljane olin -  sest meie pausid on lühikesed, maja on võõras ja selleks ajaks, kui ma pika kohvikusaba ära seisan, on ainuke mõistlik teguviis osta järgmine pudel juua ja loota, et järgmine kord on rohkem aega.

Märkused tulevikuks: pane kotti midagi söödavat, õpi maja selgeks, liigu kiiremini.
Minu uus "padjakirjandus".