Tüüpiline mina - 150 asja on teha... ja tema istub aatriumi rõdul ja hingab ülikooli sisse. Mis viib mind taaskord arutluste valda, miks mulle siin nii väga meeldib. Loengu külgkülje kõrval istumine ja lektori jutust tarkuseterade otsimine on üks asi, aga samas... Pole oluline, mida ma õpin, mulle meeldib selle mesilassülemi sumin - kui sa istud aatriumi rõdul ja korraga lõpeb suurem osa loenguid ja konverentsile tehakse kohvipaus ja aatrium sinu all täitub suminaga - keelte paabel, mis sumiseb ühes rütmis ja sa saad aru, et sa oled osa sellest sülemist - nätaki - tabab sind teadmine, et see on koht kus sa olla tahad. Ma räägin koguaeg, et minus on kaduma läinud antropoloog. Kuigi miski ütleb mulle, et ega ma selle tegevuse eest palka ei saaks (vaadelda inimest), siiski on see äärmiselt vaimustav  tegevus - proovige kui aega saate - see on peaaegu samaväärne meditatsiooniga.