Vot sulle säh!

Kolmas aasta ülikooli on päädinud sellega. Tänaseks on pöial ka pihku seotud. Eks ma nüüd siis määrin esmaspäevani ja kui paremaks ei lähe, tuleb tohtri manu minna.

Koolis on nagu alati ulmlahe olla. Sai järjekordse A. Bakalaureusetöö uurimisinstrument erilist kriitikat esile ei kutsunud ja noh, ma arvan,et ma võin eluga rahul olla. Ühiselamu

eelised hakkavad kaduma :( kui ma eelnevalt olin sillas, et koolile nii lähedal ja pistikuid palju, siis seekord dušši alla ei saa, sest see ruum oli hullema lehaga kui kõrval asuv WC ja see kivikõva voodi, mis tundus väga hea, tekitab mulle unehäireid ja valutavat selga. Sedakorda võin migreeni süüdlaseks pidada ilma edasi-tagasi pendeldamist ja täiskuud. Aga see kuu oli niiiiiiii ilus! Seega olgem ausad head ja vead 50/50, järelikult kõik tasakaalus ja ok.

Seiklused kestavad edasi!

Kolmanda aasta needus -hõhõhõõõ

Nüüd ütles keegi selle siis kõva häälega kursusel välja, meid on tabanud kolmanda kursuse needus. Kevad läheneb kohutava kiirusega. Koduseid töid on enam kui varem ja ülesanded on sirgelt mõistetamatud. Tekkivate võlgade klaarimise aegu jääb järjest vähem. Ning lisaks tiksub bakalaureuse töö ja kutseeksamiks valmistumine. Tundub, et kaks eelnevat aastat olid kõige selle kõrval köki-möki.
Samas, kui ma end oma paanikast distantseerin, siis siit eemalt mätta pealt vaadatuna on ju kõik justkui  teostatav- kirjutatav- hakkama saadav. On teised enne meid saanud, miks me ei peaks saama.
Jah, meil on uus õppekava ja me oleme pilootprojekt, kelle pealt on järgmiste aastate õppekavadesse juba parandusi sisse viidud, aga no kuulge - me oleme suutnud üle koera ja poole saba ka saada - me saame.
Edasi!

Aga mina lahkun nüüd überpikka loengusse 5 tundi istumist - vot  see on väljakutse, aga ülikooli lõpetamisega me saame hakkama.