Oh sina issanda roheline unenägu, kui "huvitav" on minu elu olnud. Lausa nii huvitav, et minu teine ülikooli-aasta on jäänud blogisse kandmisel kahe postituse vahele. Aga noh, mis läinud, see läinud.

Eks ma kunagi oma ürgmemuaarides märgin ka selle aasta mõne märksõnaga ära.

Alustame siis sellega, et ma lõpetasin oma teise ülikooli-aasta ära ja olen jõudnud edukalt kolmanda aasta sügisesse. Täna lõppes ka esimene õppesess ära ja mulle tundub, et ma olen roosa ja rõõsa nagu piimapõrsas.

See nädal oli täis sotsiaalsuse loenguid. Sotsiaalne kompetentsus koolieelses eas ja Sotsiaalsed suhted, koostöö ja tagasisidesstamine koolieelses eas. Natuke näpuga õppekava kuraatorit ka sinna vahele, aga no ikka tõsiselt näpuga, käis vaatas meid üle, lausus mõned temale omased emalikud näpunäited ja minema ta ruttaski.

Sotsiaalsete loengute eripära on see, et õppejõud avastasid ise ka suht hiljuti, et ohhoo, neil suht samateemalised jutud, õnneks küll avastasid nad selle enne loenguid ja siis nad jagasid oma mõtted kahte hunnikusse, kasvatasid mõlemat hunnikut pisut ja lõpeks on "win-win situation", nemad saavad keskenduda vähematele teemadele ja meie saame rohkem infot. Üks neist aineist on ainut inglise keelse materjaliga seega ahhoi, my englees areneb jõudsalt edasi. Peaks selle B2 ikka ära tegema, asi ta siis on.

Üks oluline mõte sellest nädalast, sina pead oma tassi täitma. Iga päev pead, sest kui sa kogu aeg annad ja annad ja endale juurde ei ammuta, siis oled sa ükskord tühi kest ja õnnetu seejuurde.
Kuna minu tass on kunstilembene, siis mina täitsin oma tassi nii...

Muide ka õppejõud käskis täna joonistada, joonistada ennast õpetajana, kes peaks lapsevanemat lausa sõnadeta "kutsuma" endaga suhtlema.

Tegin omale väikese motivatsioonijoonistuse ka. Et ma usuks endasse ja ei kardaks eksida, sest kui ma eksin, siis ma leian alati tee, leian ka siis kui hootine masendus kolaki üle pea kokku jookseb.